Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)

Rob Wilkins: Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega

 

Jess, läbi. 
Lugesin selle raamatu läbi ainult seepärast, et Goodreads oli täis kiitvaid lugemismuljeid ja nelja- ning viietärnilisi hindeid ja ma tundsin, et pean midagi ette võtma. 

Sest nii väga, kui ma Pratchetti ka armastan (tema "Rahvas" on üks mu lemmikraamatuid), SEE raamat oli tähelepanuvääraselt vilets. 
Mitte täiesti kõlbmatu, hädapärast lugeda võis, aga Pratchett on väärt nii palju paremat raamatut, et pean virisema, kui halb seesinane on. 

Poole raamatu peal ei teadnud ma veel, mis inimene Terry Pratchett oli. Lõpus asi natuke paranes, ent olulistele küsimustele ma ikka vastust ei saanud.
Ma lugesin Pratchetti elulugu ja kuigi tema enda kohta oli vähe sellist öeldud, mis mulle ei meeldiks (kuigi oli - mis mõttes sa teed samu traumeerivaid ja vastikuid nalju, mis sulle endale töötajana 30 aastat tagasi sügava jälje jätsid, nüüd omaenda töötajatele? Miks?!), kirjutaja hoiak häiris mind kui lugejat ikka kõvasti.

Ja see kirjutaja oli Terry sõber 20 aastat vähemalt.
Midagi pidi temas Pratchettile meeldima. Aga mina ei taluks seda inimest vist päevagi.

Ta pillub kuulsaid nimesid (et ma olen ulmekirjandusega kursis, on neist tubli kolmveerand mulle ka tuttavad) igal võimalusel. "Nemad olid Terryga koos tema esimestel ulmekokkutulekutel." "Temaga rääkis ta 1978 aastal." "Tema meeldis Terryle, kuigi nad kunagi ei kohtunud." "Tema luges Terry raamatut ette seal-ja seal." "Tema andis X auhinna Terryle kätte Y sündmusel."
Miks ma seda teada tahaksin?! Mis tähtsust sel on? 
Ainus võimalik vastus on, et Rob Wilkinsi arust see on oluline.

Lisaks: thefakk on mul vaja teada iga krdi sõiduriista kohta mille Pratchett omandas, et mis iseloomuga, kui palju roostet sel just oli, kus käivitus ja kus mitte ja mis juhtumisi sellega ette tuli.

Ma tean Pratchetti esimese rolleri kohta umbes sama palju kui ta naise kohta.

Naise nimi on Lyn. Tal olid heledad juuksed, ta oli väga ilus, luges "Sõrmuste isandat" rongis, tegi oma diplomitöö (kaanekujundus) raamatule, mida ma lugenud pole, esimesene sõna oli "hapu") ja ... .... ei olnud pirtsakas ja neil klappis. Talle lendas ükskord pesu kuivama riputades mesilane juustesse.

Rolleri halba käitumist, mittekäivitumist, tema lükkamist sinna ja tänna ja muidugi marki (mida ma ei mäleta), on vist rohkem kirjeldatud. Lõpuks maeti ta mingi taluniku maadele sügavasse auku. Oli vanaisa oma, enne kui Terryle sai, raudrüütaolise kestaga, nii et putitamisel olid alati sõrmed ohus, sest raudrüü tuli üles tõsta ja võis alla langeda, vana inglise asi, kole kui öö.

Ma tean, et Terry ja Lyn kasvatasid palju oma toidust ise aastakümneid. Aga ma ei tea, kelle idee see oli, mida teine sellest mõtles, kust hangiti kanad ja kitsed. Ma ei tea, kes aeda haris, kas neil olid mingil ajal selleks aednikud, kes tegi põhitöö. Ma ei tea, kes kitsi lüpsis ja kes mune korjas ja kas vanadest kanadest tehti suppi või löödi maha ja anti naabri koerale või mingi muu variant. Ma ei tea, miks neil rohkem lapsi polnud kui üks. Ma tean, et mesilased olid rohkem Terry rida ja et ta pidas kilpkonni, ent kas tal oli mõni lemmik või kas nad jalutasid aias või kas peeti ainult maismaakilpkonni, mitte vee omi - pole aimugi. 

Ma tean tema toimetajate nimesid - üks jäi isegi poolest saati meelde, Philippa Midagi - ja hulka inimesi, kes ikkagi ei teinud Terry raamatutest lõpuks filme. Ma ei tea, mida ta hommikusöögiks sõi. Ma loen mõnesid nalju ja humoorilisi märkusi, ent ma ei tea, kes oli see inimene, kes neid nalju tegi. 

Rääkimata sellest, et raamatu keel on igav. Kus on kujundid, kalambuurid, sõnamängud, meeleolu loovad kirjeldused? Kus on sära? See on tuim tükk, Eesti Naise artiklid on ka mõnel juhul paremad.

Lugesin ja mõtlesin, miks seda raamatut kiidetakse. Sest Terry Pratchett on nii hea autor? Sest tema surmahaigus (pea neljanik raamatut räägib sellest) on karm ja põnev teema ja surev mees huvitavam kui elav mees? Sest enamik inimesi armastavadki kuulsaid nimesid ja ereduseta lugusid?  

Kas keegi ei tahagi teada, kes Pratchett oli?!

+ Rob Wilkins on argpüks. 
Tema suhtumine eutanaasiasse kutsus mus esile sügava põlastuse. Tema suhtumine surevasse Terrysse masendab mind - kurat, sul on ahastus ja kahju? Tahad ta väärikust mitte ohtu seada?
Mees, sul on sõber, kelle elu hakkab otsa saama, aga kellele saaks teha veel raasuke rõõmu. Ja sina arvad, et istugu ta kodus ja olgu oma põiepidamatuse ja hirmudega parem peidus? 
PFFFF!!!!

Ma lähen panen selle raamatu kuskile avalikku raamatukappi. Vbla sellesse, mis Nõmme Kultuurikeskuse juures on. 
MINA seda endale ei taha.

Postimees
Sulepuru
Hyperebaaktiivne
Sinijärv

Kärt Hellerma - Jää vait! (Looming 3, 2025)

 

Kerge ulmelise elemendiga lugu üksikvanemast Beritist, kes kasvatab aastast poega. Miks selline vinge naine on üksikvanem, eks sellest saame loo jooksul mitmel moel teada. Siiski, viimaks on ta jõudnud otsusele (sest lapsekasvatus on kulukam kui algul eeldatud), et tuleks välja selgitada poja bioloogiline eostaja.

Ulmeline hetk seostub ühe stoppkaadriga, mida Berit koges (nagu hiljem selgus, kogu inimkonnaga) ühes toidupoes; tuleb välja, et naine ei pannudki maailma seisma, kui ta lapsevanemana tumedamat hetki koges (nagu igal normaalsel vanemal ikka juhtub).

Et siis järjekordne Hellerma jutt.

Naomi Novik - Dragons and Decorum (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Novik on pakkunud võimaluse, kuidas võiks “Uhkus ja eelarvamus” toimida Temeraire’i maailmas. Napoleon tahab tungida Inglismaale, selle vastu on muuhulgas organiseeritud eksperimentaalne väesalk, milles lohed on nõus kuulama vaid naistest juhtide käske. Et Elizabeth kui pere tülikaim tütar on end pere nimel ohverdanud ning läinud sellesse eksperimentaalsesse väesalka väljaõppele - et teised õed saaksid rahumeeli abielluda.

Ühel kodusel külaskäigul kohtub Elizabeth muuseas Darcyga, kes teadagi ütleb oma pahura iseloomustuse naise kohta - mis vägagi ärritab Elizabethi lohe Wollstonecrafti. Ja nii edasi, kuni viimaks tõepoolest Napoleoni väed suudavad La Manche’i ületada ning Inglismaal õige kaugele edeneda. Ühel päeval peatub Elizabethi väesalk puhkamiseks kogemata Darcy maavaldustes, kus mees neid ja nende lohesid vägagi sõbralikult vastu võtab. Üks asi viib teiseni ja noored tunnevad tõmmet, kuid Elizabeth on vaid lihtne sõjaväelane, tema meelest selline naine ei sobi mitte kuidagi Darcyle!

Eks seda “Uhkust ja eelarvamust” on mitmel moel ulmeliselt tõlgendatud, näiteks õuduse võtmes (zombid! Frankenstein!) ning eks veel midagi, mis hetkel ei meenu. Temeraire’i olen lugenud vaid üht eestindust ja lühemat juttu, seega pole aimugi, mis seal kümne romaani puhul õieti juhtub. Tõlgendus on päris vahva, aga mitte nii 100% lööv, aga eks see jääb Temeraire’i mittetundmise taha.

Timotheos Kuusik - Laste prillid III. Tee teadusele (1911)

Kuusik on selle teksti inglise keelest (erinevatest raamatutest?) mugandanud, arvatavalt on siis selle käigus lisandunud Tsaari-Venemaa kohta käivat teavet. Ühelt poolt mitmeid asjalikke tähelepanekuid, teiselt poolt muidugi vähe kolonialismimaiguline mõttemaailm asjade seletamiseks.

Kahjuks oli minu kätte sattunud eksemplaris kaks esimest poognat puudu, kus ehk olnuks lisateavet raamatu koostamise kohta. Aga noh, paratamatult on teksti võluks selle esitamine, vahel saab pihta nerwikawa, vahel ergukawa.

K. Mis on weewel (wääwel)?

W. Weewel on inimese-soole juba wanast ajast tuttaw. Kui ta põleb, siis sünnitab ta lämmastawat haisu, mis loomadele surmaks on. (lk 34)

K. Mis tähendab hoiukassa?

W. Hoiukassa on üks riigi asutus, kuhu waene rahwas oma raha wäikeste summadena alalhoidmiseks ära annab. (lk 39)

K. Kas ei wõi kautschuki asemel ka mõnda muud ollust pruukida?

W. Nüüd tehakse juba palju asju, mis enne kautschukist  tehti, guttapertschast (gummist). Guttapertschal on needsamad omadused, mis kautschukilgi. (lk 41)

K. Mis on wamm, käsn?

W. Mere põhjas elutsew loom. Sigineb ime ruttu. Kui mere põhi temast päris puhtaks teha, siis on see kahe aasta pärast uuesti wammisid üleni täis.

K. Kust tuuakse wammi?

W. Konstantinopolist, mis Türgimaa pealinn on, ja Arhipelagi saarestiku pealt.” (lk 43)

K. Millest tehakse krihwleid?

W. Ühest pehmemast tahwli-kiwi sordist, mis pikkadeks kildudeks murdub. Need kiwid saetakse iseäraliste riistadega peenikesteks pulkadeks, milledest krihwlid walmistatakse. Wiimasel ajal walmistatakse krihwleid ka weel aluminiumist. (lk 56)

K. Missuguseid kiwa nimetatakse kallisteks kiwideks?

W. Wäga ilusaid, hiilgawaid kiwa. Neid wõib ainult suure waewaga ja harwa leida, sellepärast on nad nii kallid, ja neid wõiwad ainult rikkad inimesed ehteasjadena kanda. (lk 57)

K. Mis tehakse kummikonna kilbist?

W. Mitmetsugu ilusaid asjakesi, nagu sigari- ja tubakatoosisid, kammisid j.m. Iseäranis head materjali niisuguste tööde tarwis annawad India meres elutsewad kilpkonnad. Seal on neid wäga palju; iga emane kilpkonn muneb 90-100 muna, paneb nad liiwa sisse ja jätab wäljahaudumise päikese hooleks.

K. Kas ta oma mune enam kunagi waatama ei lähe?

W. Läheb. Ta käib neid weel kaks ehk kolm korda waatamas, ja sel ajal neid ka harilikult püütakse; minnakse talle häkitse kallale, ja keeratakse selili. Kummikonna kilp jaotatakse neljakandilisteks tükikesteks, wiie kuni kaheksa tolli suurusteks. (lk 71)

K. Mis on woswor?

W. Põlew aine, oma näo poolest mesilaste waha sarnane. Tema hakkab wäga kergesti põlema, sellepärast peab temaga ettewaatlikult ümber käima.

K. Kust saadakse woswori?

W. Peaasjalikult saadakse teda luudest. Woswor on wäga kihwtine ja temaga peab ettewaatlik olema.

K. Kas ainult kihwtist woswori olemas on?

W. Ei, on ka weel üks teine sort woswori olemas, nõnda nimetatud punane woswor, mis mitte kihwtine ei ole; sellega kaetakse tuletikkude peakesi. Iga aastaga läheb seda woswori tuletikkude peale umbes 70.000 puuda. (lk 73)

K. Missugust lindu nimetatakse paradiisi linnuks?

W. Wäga ilusat mitmewärwiliste sulgedega lindu, kes Uus-Gwineas ja selle naabruses olewate saarte peal elutseb.

K. Kuidas neid püütakse?

W. Nende peale lastakse tömp-otsaliste nooltega, ka püütakse neid linnu-liimi abil ehk linnu paeltega.

K. Mis tehakse nendega tapetud pärast?

W. Nende jalad lõigatakse ära, wõetakse sisikond wälja, siis suitsetatakse ehk kuiwatatakse, pärast müüakse. (lk 85)

K. Kuidas tuleb rohutirts ilmale?

W. Emane rohutirts muneb munad, katab neid ilaga, paneb saja kaupa hunikusse ja matab maa sisse. Neist munadest tulewadgi pärast rohutirtsud wälja.

K. Kas neid mõni rahwas ka toiduks pruugib?

W. Hotentotlased ja Afrika elanikud armastawad neid wäga. Nad keedawad neid piima sees ja nende munadest walmistawad nad midagi leemesarnast toitu. (lk 86)

K. Mis on kompas?

W. Kompaseks nimetatakse magneti nõela, mis brongsist karbikese sisse on mahutatud ja ümmarguse papi tükikese peale kinnitatud, millel ilma-kaared peal on. Üks nõela ots näitab alati magneti põhjanabasse ja teine magneti lõunanabasse. (lk 99)

K. Kas wanad rahwad ka kirikukellasid pruukisiwad?

W. Wiimaste kaewanduste juures wana Niinewi linna asemel, leiti palju pisikesi brongsist kellakesi.

K. Kus oli see wana linn?

W. Mesopotamias, Tiigri jõe pahemal kaldal; 606-mal aastal sai see linne Meedalaste ja Paabeli rahwa poolt ära häwitatud. (lk 99)

K. Mis on pea soojuse hallikas?

W. Päike.

K. Missugused looduse hallikad on weel peale päikese?

W. Elektriwägi ja keemialised protsessid. (lk 101)

K. Mikspärast wälk mõnikord inimesi ja elajaid tapab?

W. Sellepärast, et elektri juga, kehast läbi käies, nerwikawa liig kangesti põrutab. Wähem põrutamise juures saab keha ainult wigastatud ja loom wõib elama jääda. (lk 102-103)

K. Kuidas tuleb pikse ajal tõllas ehk muus sõiduriistas istuda?

W. Sirgelt, keskkohal, ilma äärtesse puutumata, kust elektri juga läbi woolata wõib. Selsamal põhjusel on ka kesk tuba pikse ajal wähem kardetaw seista, kui seinte ääres. (lk 104)

K. Mikspärast õerumine elektrit sünnitab?

W. Sellepärast, et õerumise läbi kahesugune elektriwägi lahutatud saab, igaüks iseseiswaks. (lk 106)

K. Kuidas näidata, et lumes ka soojust on?

W. Kui lund soolaga segada, siis on see segu nii kole külm, et paljas lumi selle kõrwal soe tundub olema. (lk 107)

K. Mikspärast inimesed toidu puudusel tihti lolliks lähewad?

W. Sest et pea-ajud toidu puudusel rikutud saawad. (lk 117)

K. Miks meie öösel wähem toitu ihaldame, kui päewal?

W. Sest et meie keha öösel peaaegu liikumata paigal seisab ja hapnikku wähem kopsudesse woolab.

K. Miks meie öösel rohkem soojemat riiet tarwitame, kui päewal?

W. Esiteks, sellepärast et öösel ülepea külmem on, ja teiseks, et meie öösel palju pikaldasemalt hingame, kui päewal töö juures, mille läbi ka sisemine soojus märksa wäheneb. (lk 118)

K. Mis kuulutab wikerkaar hommikul?

W. Wihmast ilma, mida lääne ja lõuna-lääne tuuled meile toowad. Hommikune wikerkaar wõib ju päikese wastu ainult lääne (õhtu) poolt nähtawale tulla. Tähendab: lääne pool on wihma pilw olemas, mis tuule mõjul lähineda wõib.

K. Miks õhtune wikerkaar head ilma ette kuulutab?

W. Õhtune wikerkaar wõib ainult hommiku pool (päikese wastu) nähtawale tulla ja annab tunnistust, et wihma pilwed meist juba mööda on jõudnud - hommiku poole. (lk 128)

K. Mikspärast meil selge ilmaga parem tuju on?

W. Kuiwa ilmaga on õhus rohkem hapnikku, mis meid enam elustab, ja kuiw õhk mõjub ka meie ergukawa peale hästi.

K. Mispärast koerad ja kassid wihmase ilma tulekul uimased on?

W. Siis on õhus wähe hapnikku, kuna ka niiske ilm loomade peale rusuwalt mõjub. Sellepärast ei taha ka lambad wihma eel naljalt karjamaale minna, waid lamawad parema meelega hoowi peal ja määgiwad. Wihma eel hirnuwad ka hobused ja ammuwad lehmad iseäralikult; konnad krooksuwad, kullid wilistawad, haned kaagatawad jne. (lk 130)

 

Naomi Novik - Seven Years from Home (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Nagu näha, võib Novik kirjutada ka puhast teaduslikku fantastikat - mis on küll õige fantaasiaküllane. 

Jutt on siis planeedist, mille kaht eri kontinenti asustavad nüüdseks kaks täiesti erinevat tsivilisatsiooni. Suuremal kontinendil on Melina, kes on siia saabunud varem ja võtnud eesmärgiks elada kooskõlas loodusega; seetõttu on ka inimesi (humanoide? posthumaanseid?) vähe, suguline vahekord väljendub suhtes 5 naist 1 mehe kohta. Väiksemal kontinendil on Esperigan, hiljem saabunud kolonistid, kes on kõvasti arvukam kui Melida rahvastik ning terraformimise ja maavarade kasutamisega on muutmas seda kontinenti enamvähem elamiskõlbmatuks - mistõttu on neil vaja oma tegevus edasi viia suuremale ja rohkemate ressurssidega kontinendile. Mis ühtlasi tähendaks Melida tsivilisatsiooni hävitamist (need tiibadega inimesed!).

Olukorda on tulnud jälgima suure Konföderatsiooni esindajad Teresilt; esmalt Esperigani juurde, seejärel siis Melida kontinendile - see esindaja jutustabki lugu. Ruth Patrona avastab siis Melida eluviisi, mis on tema jaoks paeluvalt nanotehnoloogiline. Ühtlasi avastab naaberkontinendilt saadetud ohvreid otsivad lõhkeseadeldised, mida aitab siis kohalikel hävitada (kuivõrd on aru saada, et sellise tehnoloogilise võimekuse on neile õpetanud tema kolleeg). Puhkebki suurem konfliktilaine, kus kumbki Konföderatsiooni esindaja aitab oma kontinendi militaarseid jõudusid.

Patrona samas suhtleb oma kaastöötajaga ja annab talle Melida saladusi edasi; samas aitab võidelda Esperigani üha järgnevate uuenduste vastu. Viimaks saavad Melida inimesed pihta Melida kahepalgelisele tegevusele, ja nad teevad midagi ootamatut.

Nagu öeldud, puhas teaduslik fantastika. Melida poolelt võluvalt fantastiline loodusega kaasolemine (utoopia). Samas ei saa öelda, et Esperigan oleks teine äärmus - see ongi viis, kuidas inimesed toimetavad (realism), ja kuidas seda õieti peatada või muuta?

Maria Esko - Black Friday (Looming 3, 2025)

 

Hinnatud tõlkija hoogne novell vabakutselise tõlkija elust, kes ühtaegu peab maadlema rahapuuduse kui vaimse tervise probleemidega. Ja lisaks on viimane päev kirjutada esseed eesti kultuurist saja aasta pärast - selle esseekonkursi võitmisega teeniks tervelt 4000 eurot, rohkem kui eales korraga pangakontol olnud.

Noh, tulemuseks on justkui mõni “Hirm ja jälestus Las Vegases” episood Tallinna üürikorteri piires, kus näljas tõlkija toidab end vale tableti ja alkoholiga ning sellest johtuvalt leiavad vaimsed probleemid end hoopis uuelt tasandilt.

Minu jaoks Esko esimene ilukirjanduslik tekst ja see on vägagi löövalt tehtud. Eks seal ole palju viiteid eesti nüüdiskirjandusele (ka hingekaimule Margit Lõhmusele), mis vast läheb vähe metafiktsiooniks kätte (ja eks see lehtede söömine meenutab hoopis Piret Raudi üht juttu “Natuke napakatest lugudest”). Kuid milline vaba kirjutamisjõud.

Naomi Novik - Seven (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Fantaasialugu pottseppadest (või siis keraamikutest), kelle hooldada on erinevate linnaväravate juures olevad seitse kuju. Kujusid võivad parandada (või õigemini uuesti luua) vaid kõige parim neist - vaid tema tohib kasutada valget savi. Ainult et … iga kord sureb valitud meister, tavaliselt mingisse ravimatusse haigusse. Ühesõnaga, kõrgeim kiitus on ühtlasi surmaotsus.

Loo üks peategelane on Kat, kes on abiellunud pottsepaga, kes mõne aja pärast sureb, jättes lesele kolm last ja töökoja. Kat hakkab seejärel salaja ise tegema keraamikat, müües neid mehest mahajäänud töödena. Ainult et … tegu on sedavõrd originaalsete töödega, et lõpuks tuleb ikka saladus välja. Juhtumit hakkab uurima fanaatikust pottsepp Gruvin, kelle vastumeelsel nõusolekul (aga naine on andekas, seda peab tunnistama!) võetakse Kat gildi vastu.

Ja nagu mõne aja pärast avastatakse, surmajumala kuju on ohtlikult pragunenud ja vajab taastamist - seda valitakse tegema Kat … kellel hakkab tervis halvenema. Ta nõustub tööd tegema vaid siis, kui Gruvin abiellub temaga ja on nõus vastutama ta kolme lapse eest. Abielu sõlmitakse, Gruvinile on sellega kaasnevad ülesanded keerulised, seda enam, et ta kardab naise peatset suremist (tal on sama kogemus eelmise suurmeistriga, keda ta haiguse ajal aitas). Ühtlasi paistab, et naisel see kujutegemine õieti ei õnnestu.

Mõneti omapärane lugu käsitööliste maailmast, mis siis lõpuks kõneleb elu põhiväärtustest ja armastusest, aga seda mitte just magusal toonil. Autor liigub eri tegelaste vahel, kord oleks peategelane Kat, kord see fanaatikust meister. Hea tekst.

Maarja Kangro - Viimane tango Kiievis (Looming 3, 2025)

 

Veider tekst. Kuni puändini ei saanud ma õieti aru, miks selle pidanuks Loomingus avaldama, samas muidugi puänt ise lõi hoopis uue reaalsuse.

Kolm luuletaja ja ühe luuletaja vend sõidavad Kiievisse, et siis seal luule-esinemisi teha (PEN-klubi värk). Aga noh, nagu peategelane Iti arutleb, mida on õieti temasugustel luuletajatel vene agressiooni all kannatavatele ukrainlastele, mis on nendel esimese maailma muredest. Igal juhul, Lvivist sõidetakse öörongiga Kiievisse, seal majutatakse nad hotelli, edaspidi ringkäik Butšas ja Irpinis, järgnevatel päevadel ootamas järgmised ekskursioonid ja esinemised; vahelduseks Kiievi suurlinnaelu enne komandanditundi.

Ja siis tuleb puänt.

Muidugi, kui mõelda, siis eks selline luuleturismi kirjeldamine peabki lugejat nüristama oma tühisusega, et siis sellevõrra ootamatu puänt pääseks tugevamalt mõjule. Eks Kangro on varem kirjutanud Vikerkaare ajakirjas oma Ukraina käikudest, aga pole seni kahjuks neid lugenud. Eks see luuleturism on kahtlemata luuletajatele endile vajalik, lihtsalt väljaspool seda seltskonda on see vähe sisutühi ja eks see kirjeldus tekitas ka mõningast vastumeelsust teksti enda vastu.

Igal juhul, soovi korral loetav Loomingu kodulehelt.

Kivivalgel: 2013-2024

 

Ma lugesin seda raamatut vähemalt poolel määral eriti vastuvõtlikus seisundis. Haiglas, palavikuga, vahepeal tugevates valudes, kogu aeg eksistentsiaalse ängi piiri peal. Mitte üle, mul on väga head meeleoluravimid, aga piiri peal. Ehk küsimused nagu "miks on nii, nagu on, kui ometi pole see ju tegelikult mõnus ega inimsõbralik" on mul peas olnud kaua. Kui on halb aeg, siis meeleheitlikult ja raevukalt, kui on hea aeg, üritan neid unustada, sest igapäevareaalsuses elamise teevad nad raskemaks.
Parasjagu olid nad üleval, ent ei lämmatanud.

Seletamaks silti "blogikirjandus" - minu teada pole ükski neist tekstidest üheski blogis ilmunud. Aga võinuks. Just sellist blogi loeksin ma erilise innuga. Vaat nüüd sul käes on õige soon, vaat see on alles õige toon - kuigi tegelikult on ideaalseid blogisid olemas küll. Lihtsalt teistmoodi ideaalseid. 

Blogidega seob neid tekste, et nad on ajahetke-mõtted. Just tol ajahetkel pähe tulnud. Pole kohustust mõtet valmis veeretada, vaid lihtsalt käes hoida ja mudida. Pole kuigipalju tähtis vastust valmis pongestada, küsimus ise on olulisem.

Vahepeal kukub sisse kilde lastest, tuttavatest, tuttavatest lastest ja nii edasi. On nad vähem või rohkem päris, pole ju oluline. Nagu heas blogis ikka - kogetu äratas mõtteid, vaja need kirja panna mingil hästiloetaval kujul..

Teatud vastused muidugi vormuvad. Aeg möödub, mõtted kristalliseeruvad. S.t. mitte ei tardu, vaid neisse tekib mingi uus selgus, puhtus ja kui kristalle tuleb juurde, ei muutu mitte esialgne struktuur, vaid talle kasvab uus haru külge.

Viis, kuidas autor vaatleb, ei ole igapäevameediast tuttav. Tema aksioomid pole laiatarbepsühholoogia aksioomid - ja ometi. See, kuidas ta kasutab sõnu "reaalsus", "monoliit", "konsistentusväli," kuidas näeb surma musta joont korraga kõike sügavamaks ja samas lihtsamaks tegemas, näeb, kuidas Tartu toimib ja näeb lapsepõlvereaalsust, on kuidagi ürgsel tasandil mulle tuttav. 

Jah, muidugi. See on see. Need on need. Ma tean, millest ta räägib.

Miks maailm ei räägi mulle kogu aeg neist asjadest? Need on ju tähtsad?

Lihtne ja ilmne vastus leheküljel 83: "Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav."

Selle raamatu puhul ei häiri mind isegi, kui isane ta on. Nimepidi on mainitud vist kolme naist üldse - teiste hulgas ehk ühena kolmest, MIND. 

Ääretult meelitav. Ma pole autoriga iial kokku puutunud. Tema ei tunne mind, mina ei tunne teda. Ja ikkagi olid lk 56 täitsa mitu lauset mu intekast Maalehele 2023 lõpul. 

Ausad laused. 

Peatüki lõpus on küsimus: "... kas need inimesed, kellel on ikka tõsine depressioon, millest mina vist midagi ei tea või mille olen täielikult unustanud - kas nemad ei taju oma reaalsusekasti seinte taga halli monoliiti?"

Vastan: ega ei taju. 

Üks kõige masendavamaid asju seal kastis ongi tunne, et laias laastus on kõik teada, midagi uut ei ole olemas ega tulemas, kogu aeg sama jama. Mis seal vahet, Paapua või Keila, inimesed on inimesed igal pool. Mõned uued taimed, teistmoodi merekohin - ja ikkagi avastad end naeratamas ja meeldida püüdmas, kuigi ei oska, ja millise aususe ja tõsisusega ka püüad läbi murda tõelise inimeseni, ikka ütleb ta sulle midagi stiilis: "See on põhjendamatu omistamine," või "Merd tunned ainult sinna uppudes," ja miks ma üldse.

Teine faktor, mis pimestab, on valu. Depressioonikast mahutab mind küll vabalt, aga mitte sirgena, rääkimata võimalusest käsi kuskile poole laiutada, midagi venitada, saada lahtist tunnet. Ja kui valu (nt liikumatusevalu) on piisavalt kaua kestnud ja kõikehõlmav, hajub (vähemalt mul) ära enamik tajusid väljaspoole. Jääbki ainult: "Mul on nii halb, miks mul peab nii halb olema, kas kuidagi saaks olemast lakata, et see halb ära lõppeks ometi?!"

Iseasi, et ma pole enam kindel, kas mul ongi päris depressioon olnud. Vbla on mul natuke teine meeleolutõbi.

Et psühhiaater diagnoosis?

Kuulge, kõik ju teavad: arstid ei tea midagi. Vähemalt vaimse tervise omad küll.

Aa, siis kirjutab autor muude asjade seas veidi ka kirjutamisest. 

Mulle nii meeldib, kui kirjutamisest kirjutatakse. Aga eriti meeldib, kui pannakse kirjutamine elamisega ühte patta.

Mhmh, minu jaoks on ka nii. Ei ole ala nimega "kirjandus", veel vähem selle žanriteks jagamist. On "see on elu, kellegi reaalsus.".

P.S Selle lugemismulje kirjutamine võttis mul maha neli päeva kestnud migreeni. 

Millegi, ükskõik kui suvalise, loomine on eluvajalik.

Mudlum

Loteriis varem

Sulepuru kirjutab kahest raamatust koos

Naomi Novik - Commonplaces (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Lugu Sherlock Holmesi ainetel ja seda siis Irene Adleri vaatepunktist. Adler elab nüri abielu oma inglise härrasmehega, kui ühel hommikul kuuleb Holmesi hukkumisest Šveitsis. Adler on endamisi kindel, et muidugi pole Holmes tegelikult surnuks kukkunud, ning ta otsustab sõita puhkama Pariisi - mees jäägu maha, kuna tööga kiire jne. Pariisis asub ta külastama erinevaid muusika-asutusi ja tõepoolest, ühest orkestrist leiabki tuttava näokujuga mehe, kes pingsalt vahib noote.

Nad kohtuvad ning arutavad oma raskest elust ja veedavad ühise öö.

Et siis lisandusi Holmesi võimalikku mütoloogiasse, seekord siis kire vaatepunktist. Novik püüab ka Holmesi ja Watsoni suhtele veidi teistsuguseid nüansse lisada; noh, kas see nüüd otseselt kannab. Ja loo finaal, eksole. Kuidagi liiga palju või noh, Holmes saab liigselt lihalikuks, seni on ta raudselt aseksuaalne tundunud.

Väino Ilus - Abieluettepanek (Eesti uuem novell, 1986)

 

Tekst, mis ühendaks endas justkui olmerealismi ja sotsrealismi - ühelt poolt siis noore naise valik, kas abielluda või mitte töölisnoorukiga, kes on üsna kiindunud temasse ja kes samas vajab suurema korteri saamiseks abiellumist (sest üksikule inimesele ei anta kolmetoalist korterit). Sellised nõukogude olme küsimused on siis teksti esimeses pooles.

Teises pooles süüvib autor aga peategelasest neiu minevikku - kuidas ta vanemad said eri põhjustel surma Teises maailmasõjas (lugu algselt ilmunud 1968. aastal) ning tüdrukut kasvatasid üles tema emapoolsed vanavanemad, kellest nüüdseks elus vanaema, kel oma tütretütrele kõrged ootused … aga kes pole just suurte ambitsioonidega neiu ning peale keskkooli keskpärast lõpetamist töötab kuskil kontoris ökonomistina. Ja oma vanemaid ta õieti ei mäletagi, ning vanaema pole just kõige sõbralikum oma kadunud väimehe asjus (liialt tavaline mees tema tütre jaoks). Ühesõnaga, peategelane pole just kõige eeskujulikum nooruk.

Sellelt autorilt polegi varem midagi lugenud ja eks ta paistab üks oma ajastu nähe olevat, mis loomulikult nüüdseks unustusse vajunud. Nii lühikese teksti põhjal ei oska küll kuidagi öelda, kas võiks midagi veel lugeda, kuid vaevalt et niisama kätte satub. Eks veider mõelda, et kui sellesse antoloogiasse valisid autorid ise ühe teksti, siis Ilus valis selle enda iseloomustamiseks.

Naomi Novik - After Hours (Buried Deep and Other Stories, 2024)

 

Tekst, mis kuulub Scholomance maailma ja räägib loo sellest, kuidas Beata nimeline tütarlaps on sinna kooli sattunud ning kuidas ta toakaaslaseks on määratud ülbe ameerika neiu: kooli poolt on sellise valiku teinud viis võlurit ning eesmärgiks on, et nad üksteist täiendaksid. Beata ja Jayne ei saa aga kohe esimesest päevast teineteisega üldse läbi.

Beata lootis koolis äri teha seentega (sest kõik teevad vahetuskaupa õpingute või isiklike soovide edendamiseks), aga Jayne on peale nende kokkupõrget tema maine sedavõrd ära susserdanud, et keegi ei taha tema seeni. Poolakast tüdrukul on küll koolis heatahtlikke tuttavaid, aga sellest ei piisa edukaks eluspüsimiseks. Beata otsustab minna öösel kooli võlutarvikute lattu, et seal enda tarbeks midagi revideerida - hoolimata tuttavate hoiatustest ja kooli sisereeglites kõlavast hoiatusest.

Need hoiatused polnud moepärast.

Novik näib huvitav autor, aga see Scholomance seeria pole senini huvi tekitanud: et noh, mingi võlukunsti ja kooli teema. Blogis on varem kirjeldatud romaani “A Deadly Education”, peale Orion Lake’i ei paista siin muid ühiseid tegelasi olevat. Ja eks siin kogumikus on see teksti esmatrükk.

Anna Sakse - Potikuninga jutustus (Lehed lõkketules, 1974)

 

Vast ehk fantaasiavalda liigituv lugu kirjanikust, kes hingevalu leevendamiseks hakkab endale pasjanssi laduma. Aga see tegevus haarab teda sedavõrd enda võimusesse, et pasjansi ladumisest saab naisele suur kirg, kõik muu argine või töine vaid segab ta kaardiladumist.

Viimaks jõuab naine sellise piirini, et ta otsustab kaardid põletada ja endale kuuli pähe lasta. Kuid enne kaartide ahju viskamist … ilmub kaardipakist kuningas, potikuningas. Milline mees! Kahjuks avastab naine peagi, et tegu on vanatühjaga. “Potikuningas” jutustab, kuidas enda valdusse hingi saab ja milleks see vajalik on. Peategelane sellest perspektiivist just ei vaimustu.

Et siis tekst, mis võiks üles kutsuda normaalsele eluviisile, hoiduma ebaloomulikust või ennast ja teisi kahjustavast käitumisest. Eks siin ole ka ehmatavaid mõtteid, nagu näha alljärgnevast tsitaadist:

“Ta ei teadnud, et mind vaesekest, polnud mehed noorusest saadik mu inetuse tõttu hellitanud. Varem olin ma seda seletanud teisiti - mitte oma inetusega, vaid tarkusega, millega arvasin end õnnistatud olevat. “Meestele ei meeldi targad naised,” kordasin ma oma sõbrataridele, mõistmata, et tark naine on see, kes oskab teeselda lolli, kui armastavale mehele oleks see rohkem meeltmööda.” (lk 66)

Bruce Chatwin - Utz (2025)

 

Päris lahe lühiromaan Utzi nimelisest snoobist, kes kogub portselankujukesi. Õigemini on tekst küll läänest pärit uurijast, kes 1967. aastal külastab Prahat oma artikli tarbeks materjali otsides ning seal juhatatakse ta kokku kunstikogujaga, kes elaks justkui elevandiluust tornis keset Prahat. 

Kuid torni asemel on korter, mis on täis tuubitud erinevaid haruldasi portselankujukesi. Utz on sellele kulutanud terve varanduse (tõsi küll, kogusse mitte sobivaid kujukesi saab ka müüa ning perekonna varandust on veelgi, mis Šveitsi panka peidetud) ning tema järgi pole muuseum õige koht niisuguste asjade hoiustamiseks - vaid kollektsionäär suudab seda õieti hinnata. Riigivõimud on küll Utzi kollektsioonist vägagi teadlikud ning seetõttu olevat korteris mitmed pealtkuulamisseadmed, kuid siis mingil puhul pole seda kõike küll riigile rekvireeritud (mis juhtub küll Utzi siitilmast lahkumise järel).

Lugu siis kujutabki seda, mida peategelane saab teada kas Utzi suu läbi või siis ka ise uurides - sest nagu takkajärgi selgub, ei loovutata Utzi suremise järel riigile mingit kollektsiooni, sest see on korterist haihtunud. Mis õieti juhtus, eks sellest ole mitu versiooni - kuid need jäävad versioonideks.

Tekst on ühelt poolt nõukogulikust ühiskonnast ja selle äärealal peituvast alternatiivsest eluolust, samas Utzi juhtumit uurides tehakse ekskursioone ka mõned sajandid varasemasse aega. Ja noh, muidugi see müsteerium ise, et kes see Utz õieti siis on, mis teda niivõrd seob Prahaga. Ja naised. Kõik need kõrvaltegelased on samuti päris värvikad, dissidendid või aristokraadid või kunstisehkendajad või õnnetud arumud.

Eks algul sisukokkuvõtet lugedes tundus see olevat vähe poolpuine nüüdisklassika (a la Köhlmeier), aga samas tegu parajalt snoobliku kelmiromaaniga, kus Utzi võiks koguni süüdistada triksterluses. Tuleb vast kunagi proovida ka Chatwini esmaeestindust “Laulujooned”.