Nikolai Pirogov - Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat (2025)

 

Siin raamatus on Pirogovi mälestused oma tudengielust - mis algas tervelt 14-aastaselt Moskvas, seejärel 17-aastaselt sai täiendõppeks Tartu, seejärel edasi täiendamine Saksamaal kuni 26-aastaselt sai Tartus professoriks. Tehke järele, eksole. Hilisemast elujärgust saab aimu tõlkija Ilona Martsoni järelsõnast, igatahes sai ta tsaaririigis päris mitmeid töökohti vahetada ja seda eri põhjustel.

Niisiis saab omamoodi ülevaate 1820.-1830. aastate oludest ja eks võib rõõmustada, et ise pole sellisel ajajärgul elanud. Sünnilinna Moskva ülikooli õppetegevus on paras peldik oma õpetajate ja üliõpilaste poolest, rääkimata siis tollaste teadmiste kasutamisest (või õigemini kasutamata jätmisest); niisamuti riiklikust survest oma kodanike ohjeldamiseks.

Eks seejärel Tartus on elu avatum ning noormees saab viimaks tõsisemalt hakata tegema loomkatseid. Aga siin on muidugi keerulisemad suhted baltisaksa ja vene kultuuri vahel - vene üliõpilased on pigem autsaiderid (mis aga annab Pirogovile hea võimaluse keskenduda õppetööle; lisaks on tervis laaberdamise tarvis vähe hädine), sest Liivimaa vene kultuuri assimileerimine on ebaõnnestunult organiseeritud; kohale on saadetud vene keele õpetajad on pigem kõrvaleheidetud alkohoolikud jms. Aga Pirogov leiab endale tegevust ja õpetajaid ning teda hinnatakse.

Millele järgneb siis täiendõpe Saksamaal, nüüd saab ka laipu lõikuda ja osaleda mõnel operatsioonil. Ja muidugi tutvuda meditsiini erinevate koolkondadega, erinevate lähenemistega, isiksustest lähtuva kirurgiaga - mida on muidugi võimatu üksüheselt üle võtta, kuigi professorid eeldasid seda oma õpilastelt. Väga viljakas aeg, nii õpingute kui kohatud inimeste poolest.

Seejärel tagasi Venemaale - lubatud professorikohast Moskvas (kus saanuks ema ja õdesid aidata) jäi ta küll haigestumise tõttu ilma, kuid taas Tartus peatudes saab ta erakorralise professori koha (hiljem ka korralise). Sellele ajale tagasi vaadates (mälestused on üles tähendatud enne surma) on siin ära toodud vana Pirogovi arutlused sellest, milline peaks õigupoolest olema kirurgia õpetaja, millised nõuded ja oskused - ega tema 26-aastaselt selleks küll valmis polnud, aga vähemalt püüdles selle poole (näiteks üliõpilaste eest ei saa varjata ebaõnnestumisi jms).

Eks siit saab siis huvitava ülevaate meditsiini arengust ühe venelasest kirurgi kogemuste läbi - ja eks pilt on parajalt jõhker, Pirogov märgib vanema ealisena mitmel puhul kahetsust oma nooruspõlve tegude pärast (seda eriti loomkatsete pärast, mis sooritati anesteesiata). Samas on see muidugi ülevaade sellest, mida kõike õieti tehti haigete raviks ja kui ohtlik see haigetele oli - aga eks kuidagi pidi see teadus arenema …

Mälestuste teine külg on see impeeriumimeelsus, mis mõnel puhul mõjub vähe kohatult või ärritavalt. See tobe bürokraatia ja tsaaride kummardamine. Tsaarid küll teevad väikseid vigu, aga ikkagi, Venemaa. Eks see paneb mõneti kukalt kratsima, et milleks õieti selline tõlge (nojah, maarahvas ju ei kirjutanud mälestusi tollest ajast, suurt valikut muud pole kui baltisaksa vms tegelased). Muidugi, tolleaegne ülikute ja teadlaste klass oli üks paras segu vene-saksa-prantsuse inimestest ning lihtrahvas on üks täiesti teine kiht. Ja noh, kui see lihtrahvas on midagi muud kui venelased …

“Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikud - lätlased - ei ole enam sugugi tšuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti keelele; lätlane on ka slaavi hõimule lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.” (lk 65)

J. G. Ballard - Aja aed (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Kogumiku lühimat teksti võiks koguni pidada fantaasiakirjanduse hulka kuuluvaks, ehk siis kõige kauni hävinemist massi surve all. 

Kuskil üksildases lossis elav abielupaar vaatab, kuidas pea iga päev rullub üle tasandiku nende poole kaltsakate armee. Õnnekombel kasvavad nende õuel omamoodi klaaslilled, millelt õienuppu murdes on võimalik ajas tagasi minna ja see armee kaob silmapiirilt.

Mõneks päevaks, et naasta. Probleem on selles, et ajalilli jääb üha vähemaks, neid ei kasva juurde ning üha nirumate õite mõju on ühtlasi väiksem. (Eks selgusetuks jääb, kust õieti see paar pärit on ja miks nad midagi alternatiivset ei proovi.) (Aga eks see on selle jutu loogika.)

Üks mõte, mis teksti lugedes meenus, on see, kui palju kasutatakse teaduslikus fantastikas klassikalist muusikat (Burgessi “Kellavärgiga apelsin” vast tuntuim näide), ka siin mängitakse Mozarti ja Bachi oma elevandiluust tornis. Küllap siis ulmeautorid paratamatult tunnetavad, et nad ei suuda (mõistlikult) kirjeldada nö tuleviku muusikat, aga klassika … see on olnud ja ehk ka jääb. Muidugi, klassikaline muusika ei pruugi tähendada teadatuntud autoreid, vaid ka nö vormide kasutamist - siin on heaks näiteks samas kogumikus ilmunud “Mürakoristaja”, kus ikka vihutakse klassikalise muusika vormide järgi tootmist ja ka tarbimist.

Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.

Kat Howard - Choose Your Own Adventure (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Tekst, mis pakub siis loo erinevaid lugemisvõimalusi - vali see või teine variant tekstiga jätkamiseks. Aga Howard lahendab selle hulga lihtsamalt kui omal ajal Raymond Queneau (või kes iganes seda tegi OULIPO rühmitusest, oleks justkui kunagi Vikerkaarest lugenud) - sul on küll kaks valikut, aga üks neist lõpetab alati omal moel jutu. Mis on mõneti igav, aga samas - teksti ongi vaid neljal leheküljel, ega siia just palju mahu jutukeerutamist.

Muidugi, on kaheldav, kas autor võttis eeskuju prantsuse eksperimentaalsest kirjandusest, pigem on siin arvutimängu loogika (mis küll võiks lähtuda kirjanduslikest esivanematest?). Ka eesti keeles on olemas vähemalt üks tõlkeraamat lastele (vist koguni sama pealkirjaga), aga seal on lahendatud see valimiste värk ühtaegu lihtsamalt (lugu on väga lihtne ja tugevalt visuaaliga seotud) kui ka keerulisemalt (valikuid loo edenemiseks on hulga rohkem) kui Howardi puhul. Kuid - see lühike tekst peakski pakkuma eelkõige kirjanduslikku elamust, mitte mängulusti. Ja noh, eks omal moel saab see ülesanne täidetud.

Kui Howardi kaks eelmist teksti tekitasid nõutust, siis see on küll loetavam.

J. G. Ballard - Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Lugu sellisel koledal teemal, mille nimeks on põlvkonnalaev - ehk siis meie praeguste teadmiste järgi see ainus “käegakatsutav” viis inimkonnal jõuda mõnele elatavale planeedile. Reis, mis kestaks ehk mõne sajandi ning selle jooksul peaks kitsastes oludes elama ikka päris mitu põlvkonda inimesi. Eks need tekstid, mis sellistele reisidele keskenduvad, ei maali juhtuvast just positiivset pilti.

Antud tekstis on reisil jõutud kolmanda põlvkonnani; eripäraks on see, et siin on laeval vaid neliteist inimest ehk kokku kolm perekonda (mis juba esimeses põlvkonnas jagunes eri tööülesannete täitjateks). Lisaks peredele on neljateistkümnendaks reisijaks psühholoog Francis. 

Psühholoogile teeb muret kolmanda põlvkonna 16-aastane noormees Abel, kes on kuidagi liialt nutikas ja esitab kaaslastele ebamugavaid küsimusi - kahjuliku mõju vältimiseks peab Francis nende peal kasutama hüpnoosi, mille mõju on sõitjatele nö programmeeritud. Aga Abel ei jäta uurimist.

Francisel on veel suurem probleem, nimelt on selle eksperimendi korraldajad rahalistes raskustes ning avalikkuse huvi on muutunud - eksperiment on kestnud oma 100 aastat ning paistab ebaõnnestuvat. Ja kui ka see projekt lõpetada, kuidas siis üldse reisijad terve mõistusega nö Maale tagasi tuua.

Tõsine psühholoogiline novell inimestega eksperimenteerimisest inimkonna hüvangu nimel. Nagu ikka, ei paista põlvkonnalaev olevat lahenduseks. Võiks öelda, et Ballard on harjumatult tavapärane, pole siin mingeid kummastavaid võbelusi või sisemisi keerdumisi.

Joe Abercrombie - The Devils (2025)

 

Et siis Abercrombie uus maailm peale Esimese Seaduse maailma (ahjaa, vahepeal oli ka see YA triloogia). Üheltpoolt on tegu Euroopaga (kõik need tuttavalt kõlavad keskaegsed nimed), teiselt poolt täiesti fantaasiavärk, kus igasugu maagia ja muu üleloomuliku kõrval on eesmärgiks kuulsale Troojale troonipärija kohale toimetada (ei saa mainimata jätta sealset Kartaagot kui omaaegset … Atlantist, kui nii tohib öelda). Trooja, mille eesmärgiks võiks olla taas ühendada lääne- ja idakirik (kas tegu on just kristliku usuga … igal juhul on mitmeid häirivaid sarnasusi - kuigi siin on muuhulgas küsimus, miks läänekirikus on nö naiste ülemvõim; rääkimata noorest paavstitüdrukust. Eks Abercrombiele meeldib kiriku kui sellise staatust torkida). Sest Euroopal on probleem nimega haldjad, kes peaksid taas ida poolt ründama - neist on vähe teada, aga senised sõjad on väga laastavad olnud.

Selline on siis käesoleva maailma suurem pilt. Igal juhul, Püha Linna (Rooma?) tänavatelt on kinni püütud neiust vargaplika, kes olevat ühe troojalasest üliku järgi … Trooja võimu pärija (kuivõrd senine üsna segane keisrinna Eudoxia on hinge heitnud; teda huvitas rohkem must maagia kui valitsemine). Püha Linna kirikuvõim otsustab saladuskatte all saata selle räpase varganeiu, või noh, tulevase keisrinna Troojasse toimetada. Väga ohtlik värk, kuivõrd surnud keisrinna neli poega soovivad kõik ise Trooja trooni enda valdusse saada.

Kuid lääne kirikul on oma, ee, erivõimetega eriväelased (“Chapel of the Holy Expediency”), keda siis kasutatakse kõige mustemateks tegudeks. Rüütel Jakob, kaunitar Baptiste, musta maagia võlur Balthazar, vampiir Rikard, libahunt Vigga, haldjas Sunny. Kui rüütel ja naine on nö avalikud kujud (või noh, füüsiliselt aheldamata), siis ülejäänud on kõik süüdi mõistetud ebaloomulike tegude tõttu, nad on kiriku tööriistad, keda päästab sellest tegevusest vaid surm (aga siis ootab neid järgmiseks põrgu). Sellele seltskonnale lisatakse üks noor preester (nende seltskonna preestrite eluiga pole just pikk) ning reis Trooja poole võib alata. Ja raamatu lõpuni ongi vaid üks pidev möll ja tapatalg, kui selle grupi vastu saadetakse üha hullemaid monstrumeid (Eudoxia pärand elab!). Elu on vaev.

“‘For the Chapel of the Holy Expediency …’ The elf had reappeared from nowhere, leaning against the wall of the inn, arms folded, ‘none of this is that remarkable.’

Brother Diaz took in the burning buildings, the retching werewolf, the knight full of arrows, the dead guards, and the half-goat, half-sheep, half-dog corpses tangled in the inn’s broken gateway. ‘So this…’ he managed to croak, ‘is a typical day?’

‘Well.’ Baron Rikard raised one grey brow. ‘It’s not untypical.’” (lk 89)

Vast suurim erinevus Esimese Seaduse maailmaga ongi see, et on enamvähem vaid üks tegevusliin, mida jälgida, ning selles käib tõesti üks pidev madistamine. Eks siin ole tagasivaateid eri põrguliste minevikule (selles suhtes on vast enam tähelepanu rüütlil, libahundil, preestril ja vargal), aga pole sellist süvitsi minekut või ka hingetõmbepausi maailmaga rohkem tutvumiseks (nagu Glokta või Jezali või põhjalaste puhul). Ja erinevalt Esimese Seaduse triloogiatest jääb siin vähe selgusetuks, mis siis õieti järgmises raamatus saada võiks - viimane lühike peatükk annaks küll justkui lootust järgmiseks missiooniks. Ja no muidugi haldjate pealetungi ähvardus (kuigi see haldjate küsimus jääb parajalt hämaraks,  hoolimata siis haldjast tegelasest - ehk siis järgmistes osades saab rohkem teada nii sellest kui teistest tegelastest). (Mis viib mõttele, et Johan on omamoodi Verise Üheksa “taaselustus” (heh-heh), aga seda tõesti omal moel.)

Eks väikestviisi on siin ka alternatiivajaloolist maiku - muuhulgas on rüütel Johan olnud üks juhte ristisõjas Liivimaal. Mainimist leiab ka Aafrika, paistab et haldjate aladeks  võiks olla Aasia või Lähis-Ida. Huvitav on muidugi Kartaago ja selle loodud paganlike imede maailm - mis siis nüüdseks on tabamatu, taastamatu; noh eks ka Esimese Seaduse olid need võimsad eellased, kelle varemetel inimesed jändasid ja edasi tööstusliku revolutsiooni poole liikusid - samas viimases triloogias polnud just palju maagiat järel, hoopis rahavõim võttis kõik üle. Kartaagot küll enam pole, küll aga on siin küllaga kõiksugu maagilist ja üleloomulikku küllaga - umbes nagu Lääne- ja Ida-Rooma oleks omadega keskaega jõudnud. 

Ühesõnaga, veel ei oska hinnata, kas Abercrombie proosa on Esimese Seaduse maailmaga samal tasemel. On actioni üleküllus (filmiõigused on juba müüdud) ja hoolimata kõigest sellest suurest plaanist pole nagu õieti häid vaateid rohujuuretasandilt. Muidugi, tegelastega juhtub kõiksugu ootamatusi ning mitmed valikuid on vaid halbade vahel ning kõike seda kaunistab abercrombielik killuviskamine, aga see kõik veel ei tõuse Eriliseks. Autori fännina tuleb tõdeda, et eelneva latt on lihtsalt kõrge (no see tekst on ikka parem kui keskmine hit-fantaasiakirjandus). Aga andke vaid triloogia järgmine osa …

“‘But … hear me out …’ The air was thick with her smell, almost overwhelming in the confined space, once so foul, now somehow the opposite. ‘What’s the position … on fucking things …’ She was edging closer. ‘That aren’t women or animals …’ He could tell by her voice she was closer. ‘But somewhere …’ The pause felt impossibly long. ‘In between?’

She was a monster. He’d seen her become an unholy horror with his own eyes and indulge in an orgy of slaughter. She was an accursed aberration hunted down, condemned, and imprisoned by the Church for the good of humanity. But it was hard to concentrate on that. It was hard to concentrate on anything, but the sliver of warm and tingling darkness between them, filled with her heat and her sour-sweet smell.

/-/

God, she was almost nuzzling at him. ‘Vigga … please,’ he whispered, shutting his eyes right, for what good that did. ‘Even if there’s no … specific restriction against …’ He could hardly believe he was even saying the words. ‘Lying with werewolves … it could be … wrong.’ So wrong. So incredibly wrong, in so many ways.” (lk 306)

 

“‘Now I have heard it all,’ murmured Balthazar, looking from Vigga back to Brother Diaz with an expression almost of wonder. ‘How can I be both disappointed and impressed, and with both of you at once?’

‘It’s a wonderful thing…’ Jakob rubbed gently at his chest, where a sporting of blood was already marking his shirt. ‘That a man can live as long as I have, and see things I’ve seen …’ He wasn’t exactly smiling into the fire but, for once, he wasn’t exactly frowning, either. ‘And still the world can surprise him.’” (lk 390)

Anna Sakse - Granaadipuu (Lehed lõkketules, 1974)

 

Lugu kõikevõitvast armastusest, mille tulemusel võis maailma tekkida granaadipuu. Selleks oli aga vaja kaht rahvust, kes teineteist vihkaksid - näiteks nagu kreeklased ja türklased, kes on samas aga sunnitud elama naabritena. Ja lapsed, kes hoolimata isade vaenuõhutamisest, üksteisesse lootusetult armuvad.

Nojah, armunud kreeka neid ja türgi noormees otsustavad saatused ühendada ja saada inimesteks ning minna üheskoos laia maailma õnne otsima, vaatamata isade vastumeelele. Türklasest isa pöördub ühe meistrimehe poole, et see valmistaks talle granaadi, mille siis isa heidaks pulmatseremoonial noorte ette - hoiatuseks teistele noortele. Meistrile aga meenub oma noorus ja tema tollane kreeklannast ihaldatu, kellega ei saanud õnne otsida …

Ehk nagu nagu laulab Anna ja tema petisest armastatu Hans sellest “Lumekuninganna” multikas: “armastus muudab kõik” (nojah, vähemalt mingiks ajaks).

J. G. Ballard - Ülekoormatud mees (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Vahelduseks vähe lühem lugu ja seda siis sisemisest kosmosest, või noh, selle poole püüdlemisest-liikumisest. Abielupaar elab arhitektide loodud eksperimentaalses linnaosas, mis peaks olema iga maja poolest erakordne (aga siiski ühtne ansambel), ei mingeid tüüplahendusi. Tulemuseks on see, et kui see on mõeldud haigla personalile elupaigaks, siis selles kõiges on midagi häirivat ning seal ei taheta elada.

Üks abielupaar on siiski jäänud algelanike hulka. Mees ei tunne end just õnnelikuna - vähemalt on ta vabanenud (vabastatud) oma töökohast (mida naine küll ei tea) ning naisest vabal ajal tegeleb ta pisiperverssuste ning oma ümbritseva annulleerimist vaimsel tasandil, mille käigus taandub ümbritsev abstraktseteks geomeetrilisteks kujunditeks. Kui ainult ei peaks oma naisega suhtlema, kui saaks kuidagi vabaneda inimlikest kontaktidest, olla vaid … abstraktne kujutelm. Kui naine avastab mehe töötuse, siis tema nii kõrgelennuliselt ei mõtle, tema ei kavatse taluda oma kukil elamist.

Kui eelmised tekstid olid kuidagi puised, siis see jutt läheb puhtalt egoistlikule tasandile ja töötab kuidagi arusaadavamalt. Eks võib mõelda, kas mehe püüdlused tulevad puhtalt temast endast või siis ümbritsev keskkond on kaassüüdlane soodumuse esilekerkimises. Ja noh, milline isiklik draama.

“Olles reaalsuse külge ankurdatud ainult randmele kinnitatud häiremehhanismiga, pööras Faulkner pead vasakult paremale, kustutades teda ümbritsevast maailmast süstemaatiliselt viimasedki jäljed tähendustest, taandades kõik formaalsetele visuaalsetele väärtustele. Vähehaaval hakkasid needki tähendust minetama, abstraktsed värvimassid lahustusid, vedades Faulkneri endaga kaasa puhtakujuliste psüühiliste aistingute maailma, kus ideede klotsid rippusid nagu magnetid Wilsoni kambris …” (lk 81)

Eduard Vilde - Klamanni-emanda kosilased (Jutustused II, 1953)

 

Kui kooliajast õigesti mäletan, siis Vilde oli nö esimene eesti linnakirjanik ja eks selles valguses on siin tekstis esindatud omamoodi läbilõige Tartu väikekodanlusest - esindatud on nii ohvitser, oskustöölised, ärimehed kui ka üks igavene üliõpilane (nojah, üks neist tahab küll saada luuletajaks, eks enne Juhan Liivigi oli küllaga veidrikke). Kõigil neil on plaanis võtta naiseks rikas lesk, et parandada elujärge. Plussiks muidugi see, et lesk vaid 28-aastane.

Aga lesk pole mingi ajuvaba lehtsaba, eks temagi pidanud nooruses tööd rabama enne abieluni jõudmist ja oskab hinnata oma vabadust ja vaeva. Niiet leinaaasta lõppedes võtab ta kõik kosilased vastu ja paneb need omamoodi proovile. Võitku see, kes kõige vastupidavam (mis siin ikka tunnetele pühenduda).

Eks autor näitab juba üsna jutu keskel, kes see kõige õigem kosilane võiks olla - ja ega vana arm siis roosteta jne. Sellised kosjajutud tuletab muidugi meelde August Kitzbergi rohkem või vähem lõbusad külalood; samas 1887. aastal on Vilde ikka hulga kindlama käega autor.

Üks audiotekste pakkuv firma on küll oma kujundusega mööda pannud, sellist tõsist vanamoori siin jutus küll pole.

J. G. Ballard - Mürakoristaja (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Lugu maailmast, mis on jõudnud järeldusele, et müra on liiast. Ja lisaks sellele on võimalik muusikat hoopis efektiivsemalt esitada (ultrahelimuusika!), mistõttu üks kunagine ooperidiiva Gioconda on kaotanud oma töö (ja seisuse).

Diiva muidugi usub, et on võimeline ikka veel oma häälega inimesi lummama, hoolimata vanusest ja kokaiini tarbimisest ja muidu vaimsest ebastabiilsusest. Naine mõtleb välja viisi, kuidas tagasi avalikkuse ette pääseda - selleks tuleb munad pihku võtta kunagisel armukesel, kes kasutas naist oma karjääri edendamiseks. Selle plaani täideviimiseks on vaja loo peategelast Mangoni, tumma mürakoristajat, kes on diivast vaimustunud ning hoolitseb tema eest. Mangon mõtleb omamoodi välja viisi, kuidas diivale kasvõi hetkeks lava pakkuda.

Nagu ikka, kõlgub tekt kuskil hullumeelsuse ja ekstsentrilisuse piiril ning Ballardi nägemused on ühtaegu põnevad ja ka eemaletõukavad.

“Kuid ultrahelimuusika lõplikuks triumfiks sai veel üks uuendus - kiirmängivad plaadid, mis pöörlesid kiirusel üheksasada pööret minutis ning tihendasid kolmveerandtunnise Beethoveni sümfoonia kahekümnesekundiliseks, Wagneri kolm tundi kestva ooperi veidi rohkem kui kahe minuti peale. Kompaktsed ja odavad kiirplaadid ei kaotanud kiirenemisega midagi. Üks pooleminutiline kiirplaadike pakkus samasugust neurofoonilist naudingut kui loomulikus pikkuses salvestis, kuid mõjus sügavamalt ja jättis tugevama üldmulje.” (lk 44)

Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk - Lumetüdruk. Teistsugused armastused (2025)

 

Kui Kaarnakirja esimene, hopepunki aineline antoloogia oli ootamatult positiivne lugemiskogemus, siis teine antoloogia on hulga mitmekesisema emotsioonidega loetav ning 11 loost vaid viis olid minu jaoks keskmised või paremad tekstid.

Võibolla on küsimus selles, et antoloogia üldteema on liiga üldine - kui hopepunk mõjus uudsena, siis teistsugused armastused on … noh, siin on mõned veidrad lahendused (eelkõige Nimetu kirgede torm), aga enamus tekste jäid selles suhtes õige tavapäraseks (ja muidugi see äng, mis kaasneb Veskimeesi kihudega). Ja kui nüüd järgmise, kolmanda antoloogia teemaks on unustatu-nähtamatu-varjatud, siis jällegi tundub vähe liialt laiapõhjaline.

Positiivsena on siin mitu lugu, mida soovitaks lugeda (kõik need küll fantaasiakirjanduse austajatele): Belials, Krafinna, Laurik ja Kivisild. Kui tuua midagi esile, siis puhtemotsionaalselt kõige vahvam on Kivisildi vanapagana teemale lugu ning vast kõige irriteerivam Nimeti veider armastuslugu. Mõlemas antoloogias on ühist vaid kolm autorit - Belials tuntud headuses, Kivisild nüüd selgelt parem ja Reisel jäi seekord lahjemaks. Eks üllatusautoriks on siin Ferreira, kes seni avaldanud romaane ulmelisemate huvidega lugejatele, aga polnud aimugi, et ta võiks viljelda tavapärast ulmet. Huvitaval kombel jäid koostajad Kalmsten ja Suuk oma tekstidega kõrvale, aga eks neil kevadel ilmus äsja ühine kirglik jutukogu.

Mis siin muud ikka kosta, kui et minu jaoks oli see antoloogia vähe mööda (Kalmsten on oma blogis pisut kirjeldanud valikut). Eks paar teksti võinuks välja jätta, sellest olnuks ka üldmulje parem, aga noh, praegu soovitaks lugeda tõesti vaid mõningaid lugusid. Kuid eks maitsed ole erinevad.

Kristi Reisel “Ma valin 6 grammi” 4/10

Timo Talvik “Zen-tri-fuuga” 4/10

Veiko Belials “Koonemani õnn” 6/10

Urmas Nimetu “Meie kaevu oli lihtne kukkuda” 5/10

Krafinna “Ei laps, ei lind” 6/10

Siim Veskimees “Lumetüdruk” 3/10

Mairi Laurik “Kaks kätt ja süda” 6/10

Häli Kivisild “Siidisärki-kuldakörti” 6/10

Toomas Krips “Joakim” 3/10

Meelis Kraft “Teisel pool maski” 4/10

Koidu V. G. Ferreira “Ahelmurdjad” 4/10

mööda netti

reaktor

ulmekirjanduse baas 

Regina Ezera - Koorem (Lehed lõkketules, 1974)

 

Sarnane tekst Belsi looga ehk siis läti nõukogude proosa oma Teise maailmasõja painetega. Kui Belsi puhul võinuks see juhtuda kus iganes sõjaolukorras, siis see tekst on vägagi lätikeskne.

Puhkajatest parvetajad on peatunud Koiva jõe kaldal ning augustiöös ilmub nende lõkkeplatsile üks vana karjane, kes jääb pinevalt silmitsema üht matkajat, kes aga ei tee vanameest tundmagi. Vanamees räägid reisiseltskonnale oma loo - kuidas saksa okupatsiooni ajal tehti ühel õhtul kohalike (puna-valge-punase käesidemega) omakaitseväelaste poolt ülesandeks aidata neil üht vangi paadiga üle jõe toimetada. Kuid tema ei taha aidata vangi surma saata, aga kuidas küll aidata … Kinniseotud kätega vang hüppab ise paadist jõkke ning nüüd oli paadimehel väikegi võimalus segada vangi püüdvaid omakaitseväelasi, kes püüdsid põgenevat vangi kas surnuks lasta või siis kinni püüda. Kuid kätte teda ei saadud … aga kas vang pääses? Või ikkagi hukkus, see jäi vanameest aastateks painama ja nüüd siis … see tuttava näoga mees reisiseltskonnast.

Nojah, puänti ei saa rääkida - aga kuivõrd see eksisteerib, siis kedagi selles loos petetakse, eksole. Aga noh, see nõukogude värk, ajab oksele. Eksole.

J. G. Ballard - Aja hääled (Neljamõõtmeline luupainaja, 2025)

 

Vist üks ootamatumaid tõlkeid Sündmuste Horisondi sarjas - või noh, ikka kõige ootamatum raamat selles sarjas. Aga mingil põhjusel on mitmed tõlkijad selle kogu kallal töötanud ning järelsõna on Jan Kausilt, keda mitmed kohalikud ulmetajad on üsna vastuoluliselt hinnanud.

Nagu Ballardi puhul ikka, pole mul lugejana just kõige kindlam tunne, et millest siis autor õigupoolest kirjutab (kui mälu ei peta, siis vaid “Crash” on mu jaoks olnud selgepiirilisem). Igal juhul, tekst paistab olevat kirjeldus maailmast, mis on liikumas kogu universumi lõpu poole, mis mitmele liigile tähendab kohanemist oludega, aga enamusele siiski hääbumist - mis muuhulgas väljendub haiguses, kus inimesel jääb ööpäevas üha vähem aega nö elamiseks (ehk siis ärkveloleku aega). Miks see nii on, ei saa arstid ega teadlased õieti aru. 

Muuhulgas tegelevad sellega psühhiaatrid, kelle hulka kuulub meie peategelane Powers, keda on niisamuti tabanud see elamise hääbumise haigus ja kel on nüüd ööpäeva jooksul üha vähem aega uurida seda probleemi. Tema surnud kolleegist Whitbyst on jäänud maha mitmeid pabereid ja erinevaid eksperimente, aga mis täpsemalt need tähendavad, ei saa Powers pihta oma üha lühenevate elupäevade jooksul. Powersit jälgib noorem kolleeg, kelle motiivid tunduvad pigem …

Noh, kui nii vaadata, siis oleks justkui mõistlikult kokkuvõetav tekst. Kuid tegelikult on see üsna auklik ülevaade. Ja mida õigupoolest võiks Ballardi tekst öelda? Igal juhul, oodatult painajalik värk.

Mats Traat - Partii (Mänguveski, 1972)

 

Jälle üks seebiooperlik tekst, seekord siis sellest, kuidas Ande oli kõiksugu meeste piiramisrõngas, aga tema otsis ikkagi midagi tõelisemat. Ja noh, kui ta viimaks otsustas ühe või teisega end siduda, siis …. mehed on lurjused.

Mingil moel on siin jutus nii mõndagi eelmistest tekstidest - ikka maamajand oma elu eripäradega. Taas on direktor, kes unistab sellest naisest kui oma armukesest. (Õnneks seekord keegi ei sure.) Aga Ande … vaat see on eripärane ja õieti salapärane karakter. Eemalt vaadates on justkui ingel oma kinnise naeratuse ja eemaloleva pilguga, keda keegi õieti avada ei suuda. Aga kui viimaks teeb suu lahti, tuleb sellist nö beibejuttu, kes ootab mehelt head ja paremat, ikka materiaalseid hüvesid. Muidugi, see ei õigusta mitte kuidagi seda, kuidas üks või teine mees teda ära kasutab. Aga huvitavalt vastuoluline (või siis mitte?) karakter küll.

Või noh, lihtsalt maailm on selline asine.

“Tema silmis on hea naine nagu alati töökorras mootor, vajutad starterile ja läheb, turtsumata ja tossu välja ajamata. Sellega pole ta loomulikult mõelnud, et naine ei võiks olla ka nagu lilleke, alpi kannike näiteks. Aga õige lill võibki ainult kõrvalises maakohas õilmitseda, linnas on kõikjal suits ja ving, ebamäärane õhk, nagu öeldakse, kus ta seal saabki tärgata.” (lk 131)

Eduard Vilde - Ärapõletatud peigmehed (Jutustused II, 1953)

 

Eks siin kirjeldatakse olukorda, mis paljudel noorusest meeles: kuskil on korter vaba ja seal saab läbustada … kui korraga pererahvas jõuab tagasi koju. Nojah, ainult et siin toimub see mõisas ning pererahvas pole kummagi toatüdruku vanemateks, vaid hoopis tööandjateks, tänu kellele on võimalik end küll natukenegi kadakasakslikumalt tunda.

Aga jah, eks siis ole need noormehed, kes meeldivad ja kellele meelditakse. Ja see jaaniõhtu, kui pererahvas teises mõisas külas. Aega võtab aga viimaks muututakse julgemaks, kõik hakkavad mängima mõisahärrasid ja -prouasid. Kuniks siis ball leiab ootamatu lõpu ja seetõttu peigmehed võiks saada ära põletatud (mis küll kuidagi ei tuleta meelde seda, et kunagi võidi põletada nõidu vms).

Ja ega siinne mõisahärra ka meenuta “Mäeküla piimamehes” kohatut. Eks tegu on eesti huumori algpärandiga, mis just pole ajaproovile hästi vastu pidanud.

Sabahattin Ali - Kasukaga madonna (2025)

 

Igati traagiline armastuslugu, kus elu üllatab armastajaid pea lõpuni. Pealkiri tõi muidugi meelde “Venus karusnahas”, aga ei mäletanudki, et see masohhismi meistriteos tsitaatide järgi sedavõrd sadomaso on. Mida ei saa otseselt öelda Ali romaani asjus. Küll aga vihjamisi, siin on vast masohhismi mentaalne, ehk nagu järelsõnas sedastatakse “võõrandumine ja sisemine tühjus” (lk 148).

Raamjutustust ei hakka siin tutvustama, lähme kohe põhiroa kallale: Raif on türgi noormees, kes ei leia oma nooruses kuidagi endale kohta. Õigemini lähedust ja mõistmist teiste inimestega. Viimaks saadab isa ta I maailmasõja järgsesse Berliini, et poeg õpiks seebivabrikandiks. Berliini ta jõuabki, aga soovitut suurt ei õpi. Kunstihuvidega Raif eksleb üksi suurlinnas ning ikka vaevab see sisemine tühjus ja tühjus. Kuni viimaks satub ühele uue kunsti näitusele, kus ta naelutab paigale ühe kunstniku autoportree. Pildil kujutatu … nad justkui mõistaks üksteist!

Järgnevatel päevadel käib ta sellel näitusel pilti ühtelugu vaatamas, muutudes ise omamoodi vaatamisväärsuseks. Viimaks tutvub ta maali autori Maria Puderiga - inimene on pildist veel huvitavam, lähedasem! Noored leiavadki pea hetkega teineteisemõistmise, ainult et naine hoiatab, et sõprusest enamat ei saa olla, sest kõik mehed on nagu on (mis paneb teda kahetsema, et Sappho tutvustatu talle ei sobi). Nad jalutavad päevade kaupa talvises Berliinis ning jutustavad üksteisele pea kõigest, Raif pole kunagi saanud olla nii avameelne. Kuni ta viimaks satub Mariat suudlema.

Kuid nad siiski suhtlevad edasi (teatud raskustega, kuivõrd nad ei saa sellest rääkida) - kuni viimaks uusaastaööl saabub tõeline murdehetk ning naine soovib nüüd mõnda aega üksi olla, järele mõelda. Muidugi Raif võimaldab seda ja naine kaob.

“Tuleb välja, et ta ei suuda mind armastada. Tal on ju õigus. Mind pole elus keegi, mitte keegi armastanud. Naised on üldse kummalised. Iga kord, kui ma kõik oma mälestused läbi vaatasin ja nende põhjal otsustasin, jõudsin ikka ja jälle järeldusele, et naised ei suuda kunagi päriselt armastada. Naine ei armasta siis, kui tal on selleks loodud soodne võimalus, vaid kurvastab hoopis täitumata jäänud unistuste pärast, püüab oma haavatud uhkust uuesti üles upitada, kahetseb käest lastud võimalusi ja peab seda kõike armastuseks. Samas andsin endale aru, et selline mõtteviis on Maria suhtes ülekohtune. Kõigele vaatamata ei saanud ma teda ühele pulgale teiste naistega. Pealegi olin näinud, kuidas ta ka ise kannatas. Nii suurt kurvastust ei saanud põhjustada ainuüksi kaastunne minu vastu. Ka tema kannatas, sest igatses midagi, mida ei suutnud leida. Kuid mis see oli? Mis oli minu juures või õigemini meie suhtes puudu?” (lk 106)

Teksti üks hämmastavamaid kohti on see, kui Raif tunnistab kohe suhtlemise alguses, et Maria meenutab talle ema. See on üpris võigas, eks muidugi räägitakse, et mehed mitteteadlikult otsivat oma armastatutes ema (oeh), aga et seda niimoodi otse välja öelda … päris jube. Kui postituse algul sai viidatud sadomaso klassikale, siis mingil moel võiks Raifi pidada üsna masohhistlikuks - ta teeb enamvähem kõike seda, mida Maria käsib, sest noh, tema ütleb nii ja ta elabki vaid vaimustusest selle naise vastu; ka kõik muu elu ongi vaid tuimalt teiste teenindamine. Ja mälestused.

Raif on muidugi ka hea näide introverdi maailmast, kes otsib oma rahu ja selgust, aga muidugi ei leia seda selles ülepeakäivas maailmas. Ja eks omal moel ole meil kõigil oma hingehaavad, eks seepärast äratab Raifi ja Maria lugu vast mõnelgi inimesel tüütuid mälestusi.

Järelsõnas jäi vast mainimata, et tegelikult on autorilt varemgi eesti keeles ilmunud raamat - seda küll vene keele vahendusel ja lastekirjanduse nime all: “Väike Hassan” (1954).